Tallinna kesklinn ja selle ümbrus jaguneb trobikonnaks väiksemaks linnaosaks. Oliver Orro Tallinna Kultuuriväärtuste ametist räägib, kuidas need asumid on kujunenud ja kas neil ka mõtet on.

Tõenäosus, et teil pole aimugi, kus asub näiteks Sibulaküla või Kelmiküla, on üsna suur. Õigupoolest pole midagi imestada, kui te nendest kantidest midagi kuulnudki pole. Kui te olete aga Tallinnas kohalik, siis pole võimalik, et te poleks neis kahes arhailise nimega külas käinud. Võib-olla te koguni elate emmas-kummas kandis?
Tegu on nimelt Tallinna ajalooliste piirkondadega, mis kenasti kesklinnas asuvad. Tallinna kesklinn ja kesklinna ümbrus jaguneb terveks trobikonnaks
eraldi asumiks, millel kõigil oma nimed ja värvikas kujunemislugu. Tallinna linnaosade piirid on paika loksunud ajaloolise hoonestuse järgi. Ehkki vabalt võib olla, et sest ajaloolisest hoonestusest pole tänaseks säilinud suurt midagi. Võtame kas või sellesama Sibulaküla, millel küll ajalooline nimi on, aga kus tänaseks täiesti kaasaegne linnalik hoonestus.  

Vanemad ja uuemad
On aga piirkondi, kus ajalugu märkamatult ja vankumatult meie igapäeva-toimetusi mõjutab. Kui mõni lapsevanem Kassisabas vankriga ringi jalutades peab tegema uskumatuid jõupingutusi, et nendel kitsastel tänavatel käru tasakaalus hoida, siis tõesti – seekord pole süüdi mõtlematu linnavalitsus, vaid põhjusi maksab otsida varauusaja tavadest. Nimelt on Kassisabas näha ikka veel seda, mis iseloomulik tööstuliku pöörde eelsele väikeste agulihütikestega käsitööliste ja vanalinna teenijarahva eeslinnale – lisaks kitsastele tänavatele näiteks madalad soklikorrused, kõrged plangud, hoonete paigutus jne.

Kui vaadata vanalinna ringina ümbritsevaid kunagisi eeslinnu, siis Kassisaba jääbki nendest vanimate sekka – nii nagu Kalamajas, oli siingi asustus olemas tõenäoliselt juba keskajal, kindlasti aga 17. ja 18. sajandil. Kui Kassisabas on alles ka üksikuid 18.sajandi või 19. sajandi algupoole puumaju, siis Kalamaja varasem hoonestus lammutati peaaegu täielikult 1850. aastate algul Krimmi sõja ajal ning vanim, mida siit leida, on pärit 19. sajandi II poolest. Tänavatevõrk ja krundijaotus pärineb enamjaolt siiski varasemast ajast. Vanu tänavavanimesid ning ajaloolist krundistruktuuri võib otsija leida ka Kadriorust või Süda-Tatarist.

On ka piirkondi, kus on küll teadmine selle ala ajaloolisest taustast, aga linnaruumis ei ole sellest midagi silmaga nähtavat säilinud. Lisaks Sibulakülale Maakri piirkond, Kompasna, see on praegune Reimanni ja Maneeži tänava ümbrus, või praegune Tõnismäe kant, kus asustus on põline, kuid terviklikku varasemat puithoonestust alles pole.

Vähe hilisema asustusega on need alad, kus veel mõni aeg tagasi lehmad ringi vantsisid ja peedid sirgusid. Sellistesse kantidesse, nagu Torupilli, Raua, Veerenni, Uus Maailm ja Pelgulinn, tekkis asustus peamiselt 19. sajandi lõpul – 20. sajandi algul.

Inimesed loevad
Seda aga, mis nägu ühel või teisel piirkonnal välja kujunes, mõjutas suuresti see, kes siia elama asus ja milliseid maju siia ehitama hakati – kas töölistele mõeldud odavamaid puitmaju, nagu Pelgulinnas või Kalamajas, või luksulikemaid 5-6 toaliste korteritega hooneid, nagu Kadriorus. Või siis traditsionalistlikke väikemaju ja eramuid, nagu neid 20- 30ndatel Veerenni ja Uue Maailma piirkonda kerkis ja mis täna nendele aladele sellist intiimsust annab, mida mujalt naljalt ei leia.

Iga piirkonna nägu on kujunenud lõputute seoste jadana. Olulisimaks linnaarhitektiks on olnud kõikvõimalikud riigikorraga seotud vangerdused. Kui Kalamaja ja Pelgulinna puhul võib esile tõsta nende suhtelist terviklikkust, kus alles suur osa II maailmasõja ajaks tekkinud hoonestust, siis nendes asumites, mis 1944.aasta pommitamises rohkem kannatada said või kus hilisemad lammu-
tustööd on olnud intensiivsemad, on pilt hoopis teine. Näiteks Süda-Tatari või Uue Maailma näol on tegemist nn katkestustega linnaga.

Piirkondade piirid saavad olla siiski vaid tinglikud, sellega ei saa hulluks minna. Seda, kuidas kujuneb mingi piirkonna identiteet, ei saa ülevalt poolt suunata. See on alt üles protsess. Kuidas inimesed ise oma piirkonda tajuvad või kellega inimesed kokku kuuluvust tunnevad.

Kui rääkida sellest, kuidas üks või teine ruumiline keskkond on ajalooliselt kujunenud, siis me kaudselt räägime ka sellest, mis seal praegu on, sest ühel või teisel moel on see kõik seal alles. Ajalooline taust mõjutab seda, mis seal praegu teoksil.

Iseenesest on paiga identiteedi otsimine kaasaegses linnas väga oluline. Vahepeal, pärast Eesti taasiseseisvumist olid piirkonnad ümberkujunemise järgus ja elanikud vahetusid. Puitmajades elas sundüürnikke või selle päranduseks saanud korteriomanikke, kes ei pruukinud üldse puitmaju armastada. Nüüd hakkab asi tasakaalustuma. Nendesse kohtadesse jõuavad inimesed, kes on selle elukoha teadlikult valinud ja just see loobki eelduse tugeva piirkonna identiteedi kujunemisele. Miljööd ei loo ju siiski abstraktselt mingid vanad hooned või ajaloolised tänavanimed, vaid reaalne elu, millega seda ruumi suudetakse täita.