Kuidas rääkida Tallinna miljöövööst nii, et ajaloolise pildi kõrval saaks mõtestatud ja hinnatud ka see ruum, milles me igapäevaselt ringi liigume? Oleks aeg selles vallas valitsevasse peataolekusse selgust tuua.

Kalamajas on puhumas uued tuuled ja pead on tõstmas noor kogukond, aktiviseerumas seltsitegevus. Viimastel kuudel oleme asunud ühisel init-
siatiivil kaardistama siinseid avalikkusele suunatud ettevõtmisi, sündmusi,
asutusi, kuid samuti Kalamaja arhitektuuri, mis – tuleb meeles pidada – on siinse miljöö üheks peamiseks, ent mitte ainukeseks kujundajaks.
Tallinna kesklinna ümbritsevate kunagiste eeslinnade (Kalamaja, Pelgulinn, Kelmiküla, Kassisaba, Uus Maailm, Veerenni, Raua jt.) erilisust vaadeldakse harjumuspäraselt nende piirkondade ajaloo kaudu. Selline lähenemine satub aga ummikusse, kui juttu tuleb sellest keskkonnast, mis on meie ümber praegu, või koguni alles tekkivast, potentsiaalsest tulevikuruumist. Sageli piirdutakse ju üksikobjektide kirjeldamisega, jättes tähelepanuta majade/tänavate/kvartalite/asumite transformatsioonid, nende põhjused, tagajärjed ja tingimused.

Silm kinni uue ees

Oleks aeg leida alternatiive miljööväärtuse raamistikule: arhitektuurimälestiseks olemine ei saa olla ainus lähtealus ruumi väärtuse nägemiseks.
Muinsusprillidega kaasnevatel dogmadel on küll terve rida häid külgi, kuid selge puudus on suutmatus tundlikult näha juba toimuvaid ja alles tulevaid muutusi. Puitasumite arhitektuurist rääkimisel oleks vaja mõista ka hetke tegelikku olukorda, mitte välja selekteerida pelgalt tüüpnarratiiviga sobiv ning silm kinni pigistada uue ja harjumatu ees. Kohati ollakse nii pimesi vastu ka positiivsetele sekkumistele linnaruumi, mis sellise retoorika kohaselt justkui lõhuksid terviklikku miljööd.

Selliselt kaitstav tervik on aga paraku üsna fiktiivne. Täiendamaks olemasolevat kuvandit, oleme hakanud koostama Kalamaja arhitektuurikaarti, mis kajastaks lisaks majadele ka nendevahelist ruumi, ning seda mitte ainult hoonete ehitusaegses, vaid ka tänases kontekstis. Nii peaks kaardil koha leidma see, mis kitsaks kippuva miljöö mõiste alla mahtuda ei taha. Internetikeskkonda ka- vandatava kaardi (see peaks lähikuudel ilmuma lehele www.telliskiviselts.info) üheks reaalseks väljundiks võiks saada arhitektuuri- huviliste linnakodanike ja
külastajate jalutuskäigu- ja rattatuuride trajektooride väljapakkumine.

Mõistmaks Kalamaja mitmetahulisust, osutub vajalikuks ajaliini jaotamine seeditavateks suutäiteks. Poliitilised muutused ei näi – eriti interaktiivse kaardi puhul, mis kasutajate käe all üha uuesti sünnib ja ümber kujuneb – olevat asja- likuks ajaliseks piiriks arhitektuursete muutuste edasi andmiseks. Neist saavad liiga ranged eraldusjooned, mis võivad eksiteelegi viia. On selge, et jaotused ühest küljest hõlbustavad tervikpildi tajumist, kuid oluline on seejuures tähele- panu juhtida ka tavaks saanud ajaliste piiride suhtelisusele.

Mis oleks võinud Kalamajast saada

Nagu teada, on suuremad etapid ja muutuste suunajad Kalamaja kujunemise seisukohalt olnud

- kalastajate asum muinasaja lõpul;

- muutumine liht- ja käsitööliste linnaosaks keskaja algul seoses kaubasadamaga;

- sõdadega kaasnenud puithoonestuse põle(ta)mised (1570, 1710, 1854);

- asumi ümber koondunud tööstus ning kasvamine tööliseeslinnaks 19.sajandi lõpukolmandikul, mille taustateguriks oli raudtee ja trammi jõudmine Kala- majja. Omaaegse massilise kinnisvaraarendusena vohasid praeguse ilme põhi- kujundajad, nn. Lenderi ja Tallinna tüüpi maja (töölistele mõeldes on siia ehita- tud ka hilisemad stalinkad, hruštšovkad);

- nõukogudeaegsed ümberkorraldused ja suured projektid;

- arengud 1980. aastatest alates, kesklinna osaks muutumine, tööstuse välja-kolimine ning suurte alade ühel või teisel moel tühjaks jäämine, tehes teed
uutele kvartalitele.

Nende kõikide muutuste valguses ei näi põhjendatud olevat arhitektuuriloos levinud tinglik jaotus: enne 1918 / 1918–40 / 1940–91 / pärast 1991.
Poliitilisele perioodijaotusele vastu vaieldes peaksime asemele pakkuma midagi muud, või vähemalt põhjendama. Lühidalt: Lenderi majade ehitamises iseseis- vuse väljakuulutamine kohe nähtavat muutust ei toonud; Tallinna maju valmis ka 1940. aasta järel. Viimase aja protsesside kaasatoodud ning üha täienevat ajalist kihistust oleks aga õigem alustada 1980.aastatest, mil kavandati suuri ümberkorraldusi – need on 1990. aastate suurtele majadele täiesti adekvaatseks
sissejuhatuseks.

Ajaloolise miljööväärtuse mõiste kipub hõlmama vaid töölisasumi kihistust – st. 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimese nelja kümnendi arenguid. Kuigi see piir- konna tervikilmet tõesti olulisel määral kujundab, tuleb kahel viimasena loe- tletud etapil toimunud muutusi vaadeldes selgelt mängu see osa Kalamaja näost, mis sellise miljöömõiste alla ei mahu.

Ühe jõulisema märgina nõukogude ajast täitis 1960. aastatel endise pargi
tänane Salme kultuurikeskus. Lisaks kavandati 1950. aastatel Kotzebue ja
Vana-Kalamaja tn. nurgale keskväljakut Kalinini rajoonile (kattub enam-
vähem tänase Põhja-Tallinna linnaosaga). Sellest ajast pärineb selle kandi
stalinistlikult ambitsioonikas hoonestus (kuigi mitte Kalamajale “tüüpiline”). Väljakuna või nt. tänavafestivali toimumispaigana on sel potentsiaali tänagi.

1985–86 tehti suurejoonelisi plaane (arh. Irina Raud, Rein Hansberg) Kalamaja tollal inetuks peetud ning tõesti mitte kõikjal heas korras puumajade asenda- miseks korralike paneelmajadega. Elamute ettenähtud kõrgus küündis Balti jaama pool seitsme korruseni ning näiteks Soo tänav pidi laiendatama nelja-rajaliseks. Siinset teistsugust miljööd mõneti arvestada püüdes töötati välja Õismäe või Lasnamäe majadest keerukam ja “intiimsem” eriprojekt, mille ainsat teostatud näidet võib näha Vana-Kalamaja tn. 20a (arh. Erkki Valdre, 1985–88). Samuti illustreerib kavandatud uushoonestuskava lahendust selle vastas olev,
Kalju tänavani kulgev silikaattellisest elamute reaga põiktänav (arh. Loona Kikkas, 1988, valmis 1990. aastatel). Optimistlikud oldi Kalamaja rekonst-
rueerimisprojekti teostumise osas veel iseseisvuse algusaastail. Need näited on seega olulisemaks murranguks asumi ruumilises kujunemises, kui seda on 1990. aastate algus.

Vastandudes küll arhitektuuri jäigale ühiskondlik-poliitilisele periodiseerimi- sele, ei saa alatähtsustada Eesti omariikluse taastamise sarnaste muutuste mõju ruumile. Kalamajas on 20. sajandi alguskümnendite miljöö ja arhitektuurne tervikilme – mida meeleldi asumi ainsa näona nähakse – mitmete teiste ees- linnadega võrreldes hästi säilinud (lisaks linna suhtelisele vaesusele ka) just tänu sobival hetkel järsult sekkunud poliitilisele pöördele.

Vastuoludest ja ühisosadest

Viimased aastad on õnneks pakkunud mitmeid keskkonnatundlikke eluhooneid, nt. Vabriku 33 (arh. Raivo Kotov ja Tõnis Kimmel, 2005), Noole 4 (arh. Margit Mutso ja Kristi Põldme, 2006–07), Kotzebue 27 (arh. Indrek Allmann, 2005–06). Meeldiv näide on ka ArtDepoo kompleks (arh. Harry Klaar, 2003–04), mille Vana-Kalamaja tn. äärde jääv osa on julgelt moodne, kuid mastaabilt sobiv.

Õieti väljusid domineeriva 2–3-korruselise puithoonestuse raamidest mitmeti juba 1930. aastatel kavandatud üksikud suuremad kivihooned, enamasti arh. Eugen Habermanni kavandatud: Tollastes ajalehtedes pilvelõhkujateks nime- tatud 4-korruseliste nn. kivikasti tüüpi kortermajadega hoonestati sel kümnen- dil terve Vana-Kalamaja, Soo, Suur- ja Väike-Laagri tn. vaheline kvartal. Kuigi vormilt olid keskkonda paremini sobitunud 1920. aastate traditsionalismi-hõngulised arh. Ernst Kühnerti korterelamud (Tööstuse 3 ja 3a, Vana-Kalamaja 33 ja 33a), laiutasid ka need ümbritsevate väikemajade suhtes vastutustunde-
tult.

Probleemiks ei olnud seega uue stiili, jõuliselt lihtsa vormiga funktsionalismi tulek – nt. funkvillad mahutusid olemasolevasse keskkonda suurepäraselt. Selles mõttes ei saa Kotzebue tn. ümber koondunud stalinistlikke tänavafronte pidadagi sedavõrd keskkonda lõhkuvaks kui vahel tavatsetakse, ka hruštšovka- dele võib pigem ette heita nende lakoonilisust ja monotoonsust kui suurust. Retooriliselt saab vastuargumendina küsida: kas Lenderi ja Tallinna maja, oma aja “tüüpprojektide” sobivuse tingib siis nende väiksus? Või pigem eriilmelisus, vaheldurikkus detailides, viimistluses?

Kui näiteks tuua Ilmarise kvartal (arh. Maurizio Fantoni ja büroo Nord Projekt, 1997–2008), mis oli sõnades väljas miljöösõbralikkuse eest, siis tuleb tunnis- tada, et peasüüdlane pole hoonete mastaap, sest 4–5-kordseid maju paiknes läheduses juba varem (irooniliselt on see just Kalamaja vanim osa – Köismäe). Jättes kõrvale majade eneste korduvalt kritiseeritud arhitektuurse ilme, leiab elukvartali sees mõtteliselt Jahu tänavat jätkamas küllalt toreda tänavaruumi-lõigu. Ometi ei või miljööga sulandumise ideed planeeringust hoolimata teostu- nuks lugeda. Kuigi kvartali kaasamiseks ülejäänud Kalamajja pakuvad head p0- tentsiaali Kalasadama ning Soo tn. algul paiknev värav, on läbipääs mõlemast ometi tõkestatud, jalgväravatest rääkimata. See on suur suletud asum Kalamaja sees, kuhu mitte-elanikel pole asja.

Vaadates asumi arengu järjepidevust, etappide üksteisest tulenevust, tuleb

tõdeda, et poliitilised muutused langevad paljus kokku linnaruumilistega, kuid mitte üks-üheselt, olgugi et selliste ajaliste raamide tinglikkus ei tule vast kelle- legi uudisena. Küllap tuleb seda aga mõne aja tagant jälle meelde tuletada. Ühiskonna ümbermängimistega on kaasnenud muutused suhtumises arhitekt- uuri, linnaruumi, inimesse, ning olulisel määral on need kujundanud ka ruumi, kuid muutuste (ka aastakümnetepikkune) eelmäng ja järelkaja on murrangu- hetkest enesest sageli tähtsamad. Tänaselt seisukohalt ei saa tänase ruumi kohta veel öelda, kas on tegemist murranguga või ruumilise transformatsiooniga, ent keskkonda tunnetades ja mõtestades (ja tehes seda võimalikult interdistsipli-
naarselt) saab valmis olla mõlemaks – mahendades murranguid või suunates
transformatsioone.