Kaklus mustlastega pidi algama kell viis. Terve päeva olin ma kampa kokku ajanud ning nüüd olid siis minu selja taga tüübid Kooli tänavalt, Vabriku tänavalt ja veel kuskilt Tähtverest.

Ma ei mäleta, millest see kõik veerema hakanud oli, kuid täiesti võimalik, et ma ei teadnud seda ka juba samal päeval. Tänavanurgal oli lihtsalt kokkusaadud, sõna tõusis sõnast, lipud pandi püsti ja edasi läks juba kõik 13 aastaste koodi järgi, millest täiskasvanutel enamasti aimugi polnud.

Malakad ja lehmaketid

Mustlasi oli seitse ja nad olid kaasa võtnud ketid, ühel oli isegi nuga. Vastasseis algas laiamisega, milles mustlased olid päris tugevad, seda enam, et nad rääkisid päris arusaadavat eesti keelt.

Nende pealik oli minust palju lühem, kuid tema käes olevat lehmaketti kõõritades tundsin südant kurgus rabelemas. Meil olid muidugi ka mõned malakad kamba peale, kuid sisimas oleksin tahtnud jooksu pista nagu loom. Kamba ees seda teha oleks aga võrdunud enda mainele igavesest ajast igavesti või vähemalt mitmeks nädalaks vee peale tõmbamisega.

Pinge tõusis. Kett kõlises. “Abordijaanus,” ütles äkki üks mustlane, näidates ühe minu sõbra peale.

“Ta mõtles vist “jäänus”, õpi keel ära!” arvas keegi. Solvanguga tabatud tüüp otsustas teha paar koomilis-ähvardavat liigutust mustlaste suunas ning kõigi üllatuseks pistsid kaks tükki neist aia suunas liduma. Ülejäänud vaatasid paar sekundit meile heitunult otsa ning kadusid seejärel samuti kiiresti tagahoovi suunas.

Minu lapsepõlve kodutänaval Tartus esines selliseid stseene iga nädal või vähemalt iga kuu ning tihti ei lõppenud need ainult ärplemisega, vaid vahel ka sinise silmaga.

See oli meile loomulik. Kaklus oli asi, mis lisas elule vürtsi, see oli playstation või nintendo. Rahvuslik kuuluvus määras tihtipeale kampade koosseisu, kuid see võis ka vahel muutuda vastavalt vajadusele ja konflikti iseloomule. Hoolimata eri eesmärkidel gängistumistest ei sündinud minu teada meie agulis West Side Storyt, Romeot ja Juliat ega õnneks ka Kärbeste jumalat. Kuigi mõnigi olukord oli väga piiri peal, siis nende samade mustlastega viskasin järgmisel päeval läbi akna ühte korterisse veepommi ning kui üks täis elujõus mees meid selle peale taga ajama asus, tuli redutada õhtu mustlaste korteris, koos nendega söögilauas istuda ning hilja õhtul majaääri pidi koju jõuda. See oli huligaansus, kuid ka mäng.

Naabrid, kes ei häiri

Lood ei ole aga alati nii normaalse lõpuga. Ka Eestis on elukeskkondi, kus vermuvad eluaegsed vaenuhoiakud ning kus saadakse lausa surma. Mul on näiteks üks tuttav, kellel puudub usk igasugusesse integratsiooni Eestis ja seda kõike 30 aastat tagasi tajutud lapsepõlvekogemuste põhjal. “Võimatu!” arvab ta.

Oma noorepõlve kogemuse põhjal ma ei usu teda, kuid ma ei usu ka elukeskkonna utopiste, kes joonistavad makettidel ideaalseid piirkondi, kus ei toimu konflikte ja hõõrumisi. Kohti, kus ei lenda veepommid ega sodita kunagi seinale “Tom on ****”.

Meenutagem kasvõi igasuguste uute elurajoonide reklaamplakateid, millel kunstnik oli joonistanud rohelist idülli, kus kõik inimesed nägid väga ilusad välja ning igaühel seisis parklas värskelt pestud salatiroheline Volkswagen Polo. Need reklaamil kujutatud inimesed olid ilmselt alati kõiges ühel nõul ja läksid vara magama, et mitte naabri und rikkuda.

Nii ju tegelikult ei ole ning eks need bännerid on tekitanud inimestes valeootusi ja hilisemat pettumust.

Mõnede inimeste vastus konfliktile näivat olevat konfliktiriski nullini viimine. Kuid kas see on võimalik ja kas see on lahendus? Ja kas inimesed oskavad üldse olla siis, kui konflikt lõpuks siiski käes on? Kas haarab neid siis hirm, paanika, soov ülereageerida? Milline on konflikti mõistlik määr?

Kui mul endal lapsed oleks, kas ma tahaksin riskida sellega, et nad ükspäev seisavad vastamisi kettidega kambaga… Vist mitte. Kas konflikti mõistlikku määra saabki üldse kunagi teada teisiti kui vaid tagantjärele?