Kodutundest on mul keeruline kirjutada. Ei saa panna koera kirjutama sellest, mis tunne oleks olla kass. Viimane loom on teatavasti seotud kohaga. Erinevalt koerast, kes on seotud inimesega.

Elu-eluke

Ma sündisin Jõhvis, aga üles kasvasin Sillamäel. Pärast põhikooli lõppu proovisin õppida Tallinna Ehitus – ja Mehaanikatehnikumis. Kuna ühikas oli Lillekülas, siis sain terve semestri vältel liduda oma kooli läbi Uue Maailma asumi. Provintslasena ma ei teadnud tollal, et see on Uus Maailm. Aasta oli 78 ja tänavasiltidel laiutasid teistsugused nimed. Peatselt lõin ühikaelule (ja ka kooliskäimisele) käega.

Tallinna periood, või nagu nüüd võiks öelda – Tallinna esimene periood sai järsku läbi ja ma naasesin lontiskõrvselt Sillamäele, et hakata käima Jõhvis keskkoolis. Sillamäel nimelt eestikeelset keskkooli polnud.

Kool sai läbi, algas sõjavägi. Vene sõjavägi. Kaks aastat ja veel paar kuud Lõuna-Venemaal keset steppi. Ei, enne seda olin siiski pool aastat ühel soosaarel kusagil  Peterburi lähistel. Kui vene kroonust vabanesin, ei jäänud ma päevakski Sillamäele, vaid lasksin kohe jalga Pärnusse, kus paar tuttavat selli olid kohalikus metsamajandis metsalangetajateks.

Seal möödusid järgmised kaks aastat. Elukohaks olid Pärnumaa metsad. Metsa viidi ratastel vagun, kuhu oli installitud raudahi ja paar voodit; surakas sai tõmmatud lähimast elektriliinist (täiesti ebaseaduslikul moel), söögitegemine käis kuival ajal lõkke peal, pesemisega oli nii nagu oli, see tähendab et tavaliselt polnud kuidagi, ja nii see elu seal veeres. Vahepealsete kõrtsituuridega linnas. Olime nagu kuivamaa meremehed, kes käivad vahepeal sadamates prassimas.

Aga sellestki elust sai mingi hetk kõrini ja ma läksin Olustverre mesindust õppima. Elasin ühikas ja see oli muidugi eelnevaga võrreldes hüpe heaollu: jooksev vesi, keskküte, peldik sama katuse all. Suviti käsin mesinduspraktikal Lääne-Virumaal. See oli mõnes mõttes kunagise metsaelu jätk.

Mesiniku minust siiski ei saanud. Kuigi diplomini jõudsin küll. Jõudis kätte aasta 88 (perstroika huugas nii mis hirmus!) mistõttu oli õige aeg minna õppima Tartu Ülikooli. Tartus elasin neli semestrit Pälsoni ühikas ja siis ühes üürikorteris ja lõpuks ülikooli pereühikas – alguses teisel korrusel ja siis kolmandal korrusel. Nii et kokku neljas erinevas kohas.

Ja siis tuli taas Tallinn. Praeguseni kestev Tallinna teine periood. Siin olen ma elanud ühtekokku…, nii – kõigepealt Lilleküla, siis Õismäe, siis Mustamäe, poolteist aastat Aegviidu refuugiumi…, siis jälle Mustamäe, siis Kadriorg, siis Veerenni asum. Praegu hoian oma hambaharja Tondil. Kus juures ühe jalaga olen ka Kalamajas, sest mul on Malmi tänavas ateljeeks nimetatavad 20 ruutmeetrit pinda. Kõik mu raamatud ja seljariided on seal. Ning muidugi ka tagavarahambahari.

Nii, kas nüüd said kõik elupaigad loetletud? Ei, oli veel kaks semestrit Berliinis. Aegviidu järel, see on 2000-2001.aastal. Berliinis elasin kahes kohas: esmalt Prenzlauer Bergil ja siis Kreuzbergis.

Nüüd on vist enam-vähem kõik. Ma ei püüagi hakata kokku lugema, kui mitmes erinevas kohas on olnud minu kodu. Või kui mitu aastat olen ma olnud kasarmutes,  soojakutes ja punkrites, kõiksugu sellistes kohtades, mille kohta ei saa öelda „kodu” ka kõige parema tahtmise korral.

Ma ei igatse oma senistest kodukohtadest taga mitte ühtegi. Mul puudub kodutunne.

Pigem tekitab tundeid see ruum, mis jääb kodukohtade vahele. Näiteks on erinevate kodude vahel ringi kapates minu rajad mitmel korral viinud läbi Uue Maailma: Tallinna esimesel perioodil, kui ma lidusin Lilleküla ühikast TEMT-i hoonesse kas mööda Väike-Ameerikat või Virmalise tänavat; teisel perioodil, kui ma kulgesin nüüd juba Lilleküla korterist Pärnu maantel asunud ajakirjandusmajja – taas üle raudteede ja Virmalise tänavat mööda, ja nüüd alles hiljuti, ma ei teagi mitmendal Tallinna perioodil, kui mul on olnud rõõm vändata jalgrattaga Kalamajast Veerenni asumisse. Põhiliselt mööda Koidu tänavat.

Uuest Maailmast pole ma oma senises elus saanud üle ega ümber. Enamgi veel: ma käisin mõnda aega hiilimas Koidu tänavas asuvat kirjanike maja, tuntud kui „vaeste kirjanike maja” (Tarmo Teder ükskord kirus, et tema ei tea, kes on hakanud seda maja niimoodi nimetama, aga see nimi on vist nüüd linna peal juba kinnistunud), lootuses saada seal endale järjekordne elupaik. No selle mõttega, et selles majas pesitsevad omad joped. Hingesugulased justkui.

Vanad ja uued maailmad

Kunagi Prahas ringi uidates sattusin Hradcany (sealse Toompea) jalamil linnaossa nimega Novy Svet. Tshehhi keeles Uus Maailm. Hästi vaikne ja õdus koht, mis  meenutab meie Toompea tänavaid ja madalad kahekordseid majasid. Kõnnid seal ja hing puhkab.

Praha “uuele maailmale” komistades tuli pähe küsimus, et kas Vana ja Uue Maailma ehk siis Euroopa ja Ameerika vastastikune seotus avaldub muu hulgas sedasi, et mõnedes Vana maailma suurtest linnadest on mõni linnaosa või tänav ristitud Uueks Maailmaks (Berliinis on ka olemas tänav nimega Neue Welt), sellal kui Uues maailmas

ehk Ameerikas on terved linnad ristitud Vana maailma eeskujude järgi. Ja üldsegi mitte tingimata ainult eesliite “new” lisamisega. USA-s on olemas üheksa Pariisi-nimelist linna, seitse Madriidi, üheksa Berliini, üks London, üheksa Hamburgi, kaheksa Breemenit, üks Birmingham, üks Lyon, üks Odessa, kuus Stockholmi, neli Riiat, … Tallinnat seal ei ole, küll aga on Livonia.

Ameeriklasi pidavat iseloomustama liikuv eluviis. Ollakse varmalt valmis kolima ühest osariigist teise, isegi ühelt rannikult teisele. Kuna ameeriklased pärinevad äraminekusuutlikest eurooplastest, kes tegid kunagi kindlasti üldsegi mitte kerge otsuse raputada Vana maailma tolm igaveseks jalgadelt, et minna uude ja paremasse maailma, siis on lombitagustel selliseks pidevaks kolimiseks võibolla geneetiline soodumus. Need meie esivanematest aga, kes ehk unistasid uues maailmast, kuid ei leidnud endas jõudu ära minna, nemad leevendasid silmapiiri taguse igatsust sel moel, et ristisid oma kodulinnas mõne tänava kättesaamatu maailma nimega. Tõid selle maailma oma iidsesse linna toponüümi kujul.

Veerevad kivid

Ubi bene ibi patria – kus on hea olla, seal on kodumaa. Paarkümmned aastat tagasi hurjutati selle ütlusega juuretuid hulgusi, kes olevat tulnud Venemaa avarustest Eestisse, et siin “tsiviilokupantidena” teostada Moskva imperialislikke plaane, millede eesmärgiks oli Eesti ümberrahvastamine või väljasuretamine või mis iganes.

Praegu jälgime, kuidas loosungi “ubibene” all jookseb Eesti tühjaks. Parem on Soomes, parem on Hispaanias, parem on Tais.

Ma saan neist tungidest aru, aga ikkagi teeb see kurvaks. Vahel ma mõtlen, et ei tea kas need inimesed, kes praegu Uues Maailmas elavad ning sealset seltsielu edendavad, on olnud samasugused veerevad kivid nagu mina? Olles jõudnud Uude Maailma, asusid seda ümber kujundama, et see muutuks niisuguseks kohaks, kust enam ära minna ei tahaks? Nii ma loodan. Kodu on seal, kus on inimesed.