Ajad, mil kodukandiseltsid võrdusid kudumistalgutega, on möödas. Kohalikke elanikke ühendavates seltsides on reaalne jõud midagi korda saata ja see jõud on seda suurem, mida enam need seltsid ühiselt tegutsevad.

Triin Talk Pelgulinna ja Kalamaja elanikke ühendavast Telliskivi Seltsist, Mattias Luha Kadrioru Seltsist ja Madle Lippus Uue Maailma Seltsist räägivad, miks kohalik on oluline.

Maal on kohalikke ühendavad seltsid märksa enam levinud kui linnas. Kuidas üldse kodukandi asja ajamine linna sobib?
Triin: Külas tuleb see loomulikumalt küll – nii kui nii ju kõik teavad üksteist. Linnas tuleb piirkonna elanikest kindlasti väiksem osa seltsi tegevusega kaasa. Enamus asju on ju linna tasandil ära korraldatud ja sellega ollakse harjunud.

Mul on jäänud ka selline mulje, et linnas ei identifitseerita end oma linnaosa
või asumiga nii selgelt kui maal kodukülaga. Kolitakse ju tihti ja pigem vist ruutmeetrihinna kui kindla piirkonna järgi valides.

Madle: Ma arvan küll, et linnas on seltsi raskem teha. Just see anonüümsuse aste on siin nii palju suurem. Külas võib tekkida ka olukord, et sinu eest ei lahendata mingeid probleeme ära, sa pead koos tegutsema. Sul lihtsalt näiteks ei aeta teed lahti. Linnas
on sellise ühise asja ajamise järele palju väiksem praktiline vajadus. Kollektiivne
mõtlemine on Eestis üldse hästi väike praegu.

Mattias: Kui Kadriorus seltsi asutasime, siis oli juttu, et elu Kadriorus on nagu Lasnamäel. Inimesed käivad nina maas, kuigi asum on nii väike, et võiksid vabalt igale ühele tere öelda. Kadrioru seltsi üks peamisi ülesandeid ongi tekitada kogukondlikku läbikäimist, et inimesed suhtleks omavahel.

Me räägime siin koos tegutsemisest ja kogukondadest. Kui tuttavad või võõrad sellised väärtused Eestis on?

Madle: Mina üldse proovin vältida sõnu kogukond ja koos tegutsemine. Kui ma neid sõnu kasutan, või isegi kui ma juba ütlen, et olen Uuest Maailmast, siis paigutatakse mind kohe naiivsete utopistide kasti ära, kes reaalsest elust midagi suurt ei jaga.
Kuid kui teemale mõne teise nurga alt läheneda, siis selgub sageli tegelikult,
et need väärtused ise ei ole üldse võõrad. Eriti viimase paari aasta jooksul,
tundub mulle, on need tunnetuslikult saanud palju arusaadavamaks.

Triin: Jah, vahel tundub küll, et „oma piirkonnaga” tegelemine tähendab paljude jaoks midagi piiratut, kitsarinnalist. Kui ma mõtlen oma tagahoovile, siis ei tähenda see koheselt, et ma ei mõtleks muule maailmale. Aga vist sellise mulje see jätab.
Hollandis olevat tehtud mingi küsitlus, kas inimesed on viimase aasta
jooksul mingeid suuri muutusi oma keskkonnas märganud. Üle poole vastasid
et ei. See hämmastas – kas ongi nii palju inimesi, kes üldse oma korteriuksest
kaugemale ei vaata? Seda on teinekord raske mõista.

Mattias: Mulle tundub, et just väga paljud inimesed hakkavad üha enam huvi tundma piirkonnaseltside vastu. Suur osa seltse on ju huvipõhised, enamasti ka projektipõhised.

Ollakse ühe asja eest väljas ja kui see asi ära lõppeb, siis saab otsa ka kogukond, kes sellega tegeles. Mulle tundub, et geograafiapõhised organisatsioonid on üks väheseid kogukondlikke organisatsioone, mis iseenesest võiks toimida. Mis su ümber toimub, võiks ju huvitada sind nii täna kui mõne aasta pärast.

Kui palju on sarnaste liikumiste hoogustumist näha mujal ilmas?

Madle: Tegelikult on ka mujal maailmas just viimastel aastatel selline asi üha enam populaarsust kogumas. Kui vaadata Euroopas ringi, siis Inglismaal on kogukondliku asja ajamine riiklikul tasandil väga soositud, seal on ka mitmeid erinevaid kogukondlikke liikumisi. Aga ka igal pool mujal. Osad on geograafiapõhised, osad huvipõhised ja ühendab neid siis huvi, kuidas linnas paremini hakkama saada, kuidas
linnakeskkonda kodustada.

Miks sellised muutused on toimunud?

Madle: Eks siingi ole põhjus selles, et lääne ühiskonnas on inimesed võimust võõrandunud. Sul on küll demokraatlikud valimised, aga võimalus protsessides kaasa rääkida on muutunud kord-korralt aina väiksemaks. Sa valid need inimesed ära ja siis sa vaatad pealt, mis nad teevad.

Samas muutuvad mingid probleemid koguaeg üha suuremaks – üha enam adutakse globaalset traagikat, seda, et sa ei saa selle parandamiseks mitte midagi ära teha. Paljud sellised liikumised põhinevadki just soovil globaalsetele probleemidele lahendusi leida.

Kas see iseloomustab rohkem või vähem ka Eesti konteksti?

Madle: Ma arvan küll. Kui natuke aega tagasi tekkisid enamasti sellised liikumised protestiks, siis uuemad seltsid on tekkinud just soovist ise kohalikul tasandil kaasa rääkida.

Triin: Küllap on see, mis me teeme, teatavas mõttes samuti protest. Protest varasema linnaideaali vastu – anonüümse ja standardiseeriva modernsuse vastu, kus linn peab toimima kui masin ning inimene on selles täielikult juhitav passiivne osake.

Väga paljud meie vanemad või vanavanemad on Tallinna tulles asunud elama normsuurusega korterisse, mis neile määrati, ja tööle, kuhu suunati.

Nagu ikka põlvkonnad omavahel vastanduvad, siis võibolla see, mis meie teeme, ongi praeguse noore põlvkonna oma tahe oma kohta luua. Piirkonnad on erinevad ja seal elavad erinevad inimesed. Kogukondlikud liikumised aitavadki erinevusi rõhutada ja teiselt küljes ka neid inimesi kokku tuua, ühendada, aga mitte standardiseerida.

Mattias: Võõrandumine on ju tegelikult üsna leviv nähtus igal pool. Poliitikat tehakse, aga inimestel puudub võimalus midagi mõjutada. Valikud puuduvad. Nii et see tegelikult on sundolukord – kui sa tahad midagi reaalselt ära teha, siis kogukonna asja ajamine oma kodukandis on vähemalt üks viis, kuidas see on võimalik.

Triin: Tegelikult on asjal see külg ka, et isegi kui linnavalitsus või planeerijad tahaksid kohalike elanikega ühendust võtta, nö avalikku arvamust küsida, siis ilma seltsi olemasoluta polegi nagu kuhugi pöörduda.

Mattias: Jah, aga kui vaadata, mil moel seda avalikku arvamust on küsitud, siis väga sageli on olukord ikkagi  mänguline. Seda arvamust ei küsita, lihtsalt mängitakse selle küsimist. Ma arvan, et siin kohal ei tasu olla sinisilmne.

Kaku: Mul on täiesti päevakajaline näide. Uue Maailma Seltsile saadeti tutvumiseks meie piirkonnas tehtav tänava taastamise projekt. Saatsin selle meie liikmetele laiali, kogusin arvamusi ja neid tuli väga palju, osad olid ka väga sisulised ja saatsin need projekteerimisbüürole ära. Pikka aega nad ei vastanud midagi, helistasin korduvalt ja lõpuks sain vastuse: jajaa, saime asja kätte, vaatasime asja üle, aga ega me neid sisulisi asju arutada ei saa, põhimõtteliselt on projekt juba  ära kinnitatud.

Triin: Tihtipeale on nii tõesti. Näiteks Hipodroomi ala eskiisi avalikustamisel öeldi, et ärge praegu poleemitsege siin, asi on alles töös ja kõik veel muutub. Hiljem oli siis detailplaneeringu arutelu. Seal öeldi meie protestide ja ettepanekute peale, et kus te enne
olite – nüüd on juba lõplik lahendus olemas.

Nii et jah, suhtumine on pigem tõrjuv. Võibolla see nõuab sisseharjumist ja mõlemapoolse tolerantsi suurenemist. Mõneti on tõrjuv hoiak inimlikult mõistetav. Ametnikud saavad ju ainult negatiivset tagasisidet, ega keegi ei lähe ütlema, et kuulge, see  uus tee on teil nüüd küll ägedalt planeeritud.

Madle: Võib-olla tõesti võiks tähistada uute pinkide paigaldamist näiteks! Kas meie nõuka minevik mõjutab kuidagi kogukonna asja ajamist? Konktekst on ju midagi muud kui Läänes.

Mattias: Võibolla nõuka aeg polegi eriti teema siin. Pigem see, mida röövkapitalism
on teinud. Kõik tegelesid kangesti oma asjaga, oma varanduse kokku ajamisega, ükskõik, mis mujal toimus.

Madle: Ma arvan ikkagi, et vanema põlvkonna jaoks nõuka taust võib siiski eelarvamusi tekitada. Noor põlvkond ehk kahekümnesed on häälestunud koostegemisele. Siis on 30 – 40 aastsed, kes sageli ei saa sellest aru. Ja siis on veel vanemad, kelle jaoks koostegemine on sageli negatiivse märgiga – seda just nimelt nõuka mineviku pärast.

Triin: Kui ma kolisin aastaid tagasi Kalamajja, siis rääkisin entusiastlikult vanematele, et oh, meil hakatakse fassaadi korrastama ja et meil on siin aias naabritega mingid ühised tegevused jne. Ema ütles selle peale justkui halvustavalt: “Sa räägid nii, nagu tahaks eluks ajaks siia elma jääda.”

Tema jaoks on see täiesti võõras – ennast mingi pisikese korteriga sedasi emotsionaaselt siduda, mitte püüelda suurema ja uhkema poole. Kuid mulle tundub kuidagi loogilisem mitte loota, et kunagi hakkab hea, vaid just läbi hoolimise end kuitahes väikeses kodus hästi tunda.

Madle: Kodu on kindlasti seotud väga isetegemisega. Mu kodu on mu kodu seda enam, et ma olen ise selle ehitanud. Ja piirkond muutub ka koduks seda enam, mida enam sa seal
tegutsed. See on lugude ja traditsiooni küsimus. Sulle tekivad sinu isklikud lood.