Kohalik muusik ja luuletaja Jaan Pehk tuleb koos sõpradega 5. septembri õhtul Uue Maailma tänava-festivalile esinema.

Kontserdi eel käis kirjanik Peeter Sau-ter naabrimehel Jaan Pehkil külas, sobitas tutvust ja kirjutas lehte loo.

Ega ma Pehki Jaani suurt tunne. Kuigi kokkupuutumisi oleks nagu olnud. Minu meelest on asi selles, et kuigi Pehk on erakordselt lahe ja avatud, on ta väga väikse jutuga.

Enamasti võtab ta niisama punnsuutäie pipraviina ja mahla sinna peale ja ütleb: „Ma panen selle….“ Ja selle kohta, mille ta paneb, annab ta vihje oma sajapaarikümnekilose kere paari plastilise tantsunõksakaga. Ja paneb siis arvutis mõne oma või muu loo mängima. Näiteks ansamblilt Collage või mõne aastakümnetetaguse Jaak Joala ja kaifib siis ise täiega.

Kui ma nägin, et Pehki elupõline kamraad Pääslase Tauno aktsepteerib seda ja kviteerib Pehki paarisõnalisi fraase poolelt sõnalt, üritasin ma ka küsimusi mitte esitada ja lasta asjadel olla nagu nad on. Ja ega nad ju pahasti polnud! Vägagi hästi olid. Tol ööl Pehki pool istudes. Ja Siskinil, mu kuuesel tütrel oli ka väga mõnus Pehki pool öösel juua. Kuni ärakukkumiseni. Nojah, Siss, ei joond küll seekord õlutki, mida ta vahel lonksukese palub, aga ikka mahla.

Tjah, alles üleeile oli Pehki köögis ja tubades jällegi selline mõnus oleng ja Pehki pruut Lilli-Krõõt keerutas valmis igati ontliku sushi. Aga järgmisel varahommikul pidi Jaan oma õele mööblit viima ja nüüd pages ta oma päriskoju Türile, nii et juttu saab ajalehe jaoks rääkida meili teel. Näis kas tuleb ka puine. Ehk Pehkiga ei tule.

Pehk on mu naaber Koidu tänava ärklikorterites. Meil mõlemil on köögiaknad õue poole ja raudtee poole. Ma teen öösel teinekord enne magamakobimist aknal mõne sigarillo ja vahel ma näen suitsu õue puhudes, et naaberakanal rinnutab Pehk. Pehk suitsu ei tee. Vaatab niisama õuepuid öös kohisemas. Siis me vahetame mõne sõna või lause. Aga need on enamasti paarisõnalised ja tühisõnalised vestlused, aga loomulikult erakordselt sügavamõttelised. Näiteks puhun ma suitsu välja ja ütlen: „Eks ta ole jah.“

Ja Pehk võtab lonksu ja on nõus: „Nii ta on jah.“

Ja siis laseb öhe ragistav rong vilet.

Teinekord võib öösiti nii päris kaua akendel romantikat teha ja see on hea aeg. Ma pole isegi Lao Zid lugedes ennast nii vilusoofilisena tundnud.

Nii et ma pean Pehkist sügavalt lugu, aga ei tunne teda kuigipalju ja intervjuuveeretamine on hea võimalus Jaanist rohkem sotti saada.

Ah soo, Pehk on ka Siskini suur lemmik. Sest me käisime kõik koos raamatukogude ja koolide esinemistuuril Hiiumaal ja Läänemaal ja Pehk laulis südamerahuga igas kohas uuesti oma hittteost „Neli jäätist“, ja hiljem laulis Sissi seda alalõpmata kodus.

Nii et kui ma panin Siskini mobiiltelefoni Pehki numbri (igaks juhuks, et kui Siss ise oma võtmega maja välisust lahti ei saa, et siis ta võib Jaanile kõlistada) – siis Sissile ei jäänd Jaani nimi kohe meelde ja ma leidsin, et parem on, kui ma telefoni aadressraamatusse kirjutan Pehki indiaaninime Neli Jäätist. Nii leiab Siss ta alati üles.

Aga nüüd juttu Jaaniga

Jaan, kui me meie maja ees öösel istusime ja su tüdruk Lilli Krõõt aasis, et kui intervjuud teete, siis küsige ikka filosoofilisi küsimusi, et mis on elu mõte, ja naistelehtede küsimusi, et mida te teeksite, kui ärkaksite Madonnana. Aga ma jäin mõtlema, et su muusikapaladel, mille sõnad koosnevad tihti vaid paarist fraasist, ongi justkui mingi eksistentsiaalne sisu. Ja raske öelda, kas irooniline või tõsimeelne või mõlemat. Kas need sõnad on enamasti kuskilt kuuldud ja korjatud või sul endal peas keerlema hakanud? Ja palun too mõned näited ka.

Eks see ole nii ja naa. Näiteks “Maiu on piimaauto” oli kirjutatud väriseva käega Kohila raudteejaama peldiku seinale. Vaiko leidis selle sealt üles ja pani mind seda tähtsat teadet kogu maailmale kuulutama. Ükskord kuulsin, et sõber Tauno pildistab kaminapuid ja viisistasin selle fakti ära.

Vahel hakkab midagi painama ja et sellest lahti saada, tuleb muusika appi võtta. Hiljuti jäi mind häirima üks Jüri Mõisa poolt telesaates räägitud jutt, et on olemas kaht sorti inimesi – rikkad ja vaesed. Aga et inimene olla loodud olema rikas. Ja tegelikult saaksid kõik inimesed olla rikkad, kui nad vaid tahaksid. See hakkas mul sees keerlema. Pidin sellest loo tegema ja hakkas parem.

Ega ma ei tea su muusikalist tausta. Muusikakool oli vist, jah?

Muusikaõpingud on millegipärast pooleli jäänud. Lapsena suutsin klaverit õppida aasta, trombooni kaks aastat. Otsa koolis pidasin vastu kaks ja pool aastat. Sealsest Kustas Kikerpuu juhendatud jazzirühmast sain vast muusikalises mõttes mingi kindluse. Muusikuks kujunemisel on kindlasti tähtsal kohal olnud musikaalne perekond ja kooliajal läbi käidud koorid, ansamblid ja orkestrid.

Aga – mis pille mängid ja bändides kasutad?

Viimasel ajal olengi kuidagi ainult laulu peale pidama jäänud. Saatepillina kitarr, kui keegi teine mind juba ei saada.

Mis on laulmise päkkgraund?

Lihtsus. Laulda oskab igaüks ja viisipidamine polegi nii kohustuslik kui paistab. Eelistan tehniliselt ruigavale tühjapilgulisele kilehäälele orgaanilise ja loomuliku lähenemisega lauljaid. Ma ei väida siinkohal, et laulutehnikat vaja ei oleks, see on loomulikult tähtis, aga minu arvates pole tihtipeale selle suure vigurdamise ja võimsa lauluhääle taga erilist sisu paista. Laulutehnika kõrval tuleks rohkem tähelepanu pöörata loovuse arendamisele.

Milliste bändidega oled muusikat teinud?

Loen üles bändid, kellega praegu koos tegutsen: Köök, Contus Firmus,  Eliit (improvisatsioonid) ja Orelipoiss

Eplik ja Pääslane on su suured semud, aga kes veel?

Eks kõik inimesed kellega koos muusikat teha, võiksid vähemalt semud olla. Laias laastus on enamus mu suuri sõpru muusika või kirjandusega seotud. Lapsepõlvesõbrad Türilt, kellega siiani läbi käin, on politseinik, päästja ja kolm meremeest.

Kas sedasorti asja nagu te Köögi ja Aarne Saluveeri ja lastekooriga Rock Café’s tegite, tuleb veel?

Jaa on ikka plaanis. Tegelikult on üks mõte teha Orelipoisi kontsert mõnes kirikus ja koos oreliga, eks näis mis sest mõttest saab.

Või mis sorti muusika poole sind nüüd kisub?

Viimasel ajal on kiskunud rohkem enda tehtud muusika poole. Mul on ses suhtes vedanud, et saan sõpradega muusikat jagada ja mitte, et keegi laenab kellelegi Stingi plaati, vaid vahetatakse enda tehtud lugusid ja kõik sõbrad teevad head muusikat. Muusika tegemisest on tihtipeale suurem rõõm,  kui selle kuulamisest, nii et viimasel ajal on kiskunud rohkem enda tehtud muusika poole.

Kas moosekandina elab viisakalt ära?

Nii ja naa. Vahel on paremad, vahel halvemad ajad. Pangalaenude ja liisingute orjust olen vältinud.

Luulekogus “4” on palake sest, kuidas poiss kannab rinnahoidjat. Kas see on autentne lugu? Kas sa oled kandnud või kannad rinnahoidjat?

See pole õnneks autentne, ei mäletagi mis totruse tulemina see lugu selline sai.

Ja kas viisite Pääslase Taunoga su õele mööbli ära? Sa kurtsid, et vanalinna õe juurde saab ainult hommikul vara sisse sõita, hiljem hakatakse tulistama. Aga öö oli juba poole peal ja teil veel napsu üksjagu varuks…

Ma Taunot seekord säästsin, tal oli vaja päeval veel tööle minna. Viisin mööbli ise ära.

Veel mul sügeleb – miks on sul kõik lood lühikesed. Minutilised või nii?

Mul oli algul väga vana arvuti ja see kippus poole minuti lindistamise pealt kokku jooksma ja hakkas katkestama. Siis tegingi lühikesed lood. Aga asi sõltub ka tekstidest. Üks esimesi lugusid oli Olavi Ruitlase luuletus: Keegi pole näinud Avo Pihti, aga mina olen tihti. Lühike tekst. Mis sa seal ikka pikalt musitseerida.

Ja las see intekas lõpeb siin lõigatult, nagu lõppevad vahel ka Pehki muusikapalad. U

Jaan Pehk ja Uue Maailma Selts

Jaan Pehk on ettekavatsetud õhtutäht olnud Uue Maailma seltsimajas kahel korral. Esiteks siis, kui ta veebruaris oma seni viimast luulekogu nimega „4“ seal esitles. Teine kord juunis, kui ta koos elukaaslase Lilli-Krõõt Repnauga korraldas õhtu Liiga lihtne elu. Lilli-Krõõt avas oma näituse ja Jaan tutvustas sünnipäevalaulude kava.

Uue Maailma tänavafestivalil esineb Jaan koos sõprade Vaiko Epliku ja Chalice’iga 5. septembri õhtul.