Marten Kaevats on Eesti Kunstiakadeemia tudeng ja Uue Maailma seltsi üks eestvedaja, kelle sooviks on kujundaja Uue Maailma linnaruum mõnusaks ja inimlähedaskes. Millised võiksid olla siinsed tänavad, uuris Alvin Järving.

Uue Maailma Festivali eesmärgiks on vallutada tänavad. Tänavatel toimuvad nendel päevadel kõikvõimalikud üritused. Tänavatel on suletud liiklus, tänavad on ainult elanike päralt. Miks peaks elanik hoolima tänavale tulemisest?

Linnaelanik tegutseb erinevates ruumides, igaühes neist tegutseb ta erinevalt, need kõik moodustavad kokku kodu. Kõige igapäevasem, kindlam ja privaatsem ruum on oma korter, oma pere ruum.

Ühisosa tuleb mängu majas ja hoovis – ühise omandiga naabrite näol. Kodutänav on järgmine, juba märksa suurem ühisruum, mis laieneb peagi kodukandiks. Omaruumiks on ka linnaosa, linn ja riik. Korterites on “oma” tunne välja kujunenud, majades samuti. Linnas ja riigi tasandil on “oma” tunne peamiselt vaimne.

Inimene peab tundma end koduselt kõikjal, kodutänavate kasutus on siin vahelt puudu. Festivali eesmärgiks on näidata selle igapäevase kasutamise potensiaali. Kodutänavad on kogukonna ühisosa, see peab välja kujunema samamoodi nagu majasisene suhtlus või oma pere suhtlus.

Festivalide kogemus näitab, et tänavaelu teadlikkuse kasv on suur: iga aastaga on järjest enam vabatahtlikke, iga aasta on rohkem üritusi ja tegemisi, iga aasta avavad rohkemad inimesed oma elu tänavale.

Kui liiklus oleks kinni igapäevaselt, siis tänavad võiksid ju igapäev olla sama elavad kui festivali ajal. Kui paljud neist tegevustest saaksid toimida igapäevaselt?

Igapäevaselt toimuks korraga kindlasti vähem üritusi. Festivali üks eesmärke on näidata, et tänavatel saab kõike teha.

Regulaarsed ettevõtmised, näiteks väiksemad tänavapeod või kontserdid, leiaksid kindlasti kiiresti publiku. Kuid kui oleks võimalus minna tänavatele, siis paljud asjad ka laieneksid sinna. Koheselt oleks vaba ruumi kino jaoks ja turgude korraldamiseks.

Esimene käegakatsutav asi oleks väikeäride ja tänavakohvikute tekkimine. Spontaansete talgute tegemine võiks olla tavapärane. Kord korraldasime Uue Maailma seltsimaja ees puude lõhkumise. Selgus, et kodutänavalt leiab kiiresti abivalmis seltsilisi sellise töö jaoks.

Naabrimees, kes elab keskküttega majas ja käib kontoris tööl, ning tahaks pühapäevasel õhtupoolikul veidi füüsilist tööd teha, oskab hinnata puudelõhkumise nostalgilist väärtust. Kui seda kõike teha tänaval, siis info tegemistest liigub, inimesed näevad ning astuvad ligi.

Võtmeroll on siin liikluse sulgemisel, liikluse rahustamisel. Siis kui võõrad tänavaid transiitteena kasutavad, ei ole omadel tänavale asja. Näiteks tänavamuusikud ei esine kunagi suurte teede ääres.

Jah. Inimese liikumise kiirus ja liikumisvahendid mõjutavad kõike: väikeettevõtteid, tänavamuusikuid, mängivaid lapsi. Tänavamuusikud esinevad alati jalakäijate aladel. Oluline on, et oleks inimesi, kes peatuksid, kuulaksid ning nagu tänavamuusikud ikka soovivad, annaks ka raha.

Tallinnas kohtab tänavamuusikuid üldse harva, linn piirab nende tegevust vanalinnas, muid liikluse eest suletud tsoone praktiliselt pole. Sama kehtib ka väikeste poodide ja kohvikute kohta kui on ainult läbivool, aga kui keegi ei peatu, siis ei astu keegi ka poodi. Majanduslikult on suletud liiklusega tänav kasulikum, see on ühisruum, mis annab kliente ümbritsevatele ettevõtetele.

Autoga sõites on kiirused nii suured, et ümbruskonnas toimuvat lihtsalt ei märkagi. Väikeste laste mängumaa lõppeb ikka autoteega. Vanemate jaoks on see pidev hirmu allikas, tänaval on vaja olla eriliselt tähelepanelik ning jälgida lapse igat sammu mitu korda rohkem kui pargis. Kodutänaval ja kodukandis peaks olema rohkem usaldust ja vähem hirmu.

Arhitektide erialane seltskond ja Uue Maailma Selts on peamised avaliku ruumi eest võitlevad huvigrupid Eestis. Euroopa riikide seas on esile kerkimas uus omavaheline mõõduvõtt “ruumikonkurents”.

Väljakujunenud Euroopa riikides on jäänud vähe asju, mida saab veel paremaks muuta. Üks neist on avalik ruum. Milline on Uue Maailma avalik ruum?

Enamasti rääkitakse disainist, kuid kõige olulisem on sisu. Ruumikonkurentsi juured on teadmistepõhises majanduses ja uute turistide võitmises. Globaalne maailm muutub järjest ühenäolisemaks ning atraktiivseteks muutuvad kohad, mis eristuvad.

Praegune turismitööstus näeb kasumlikuna ainult vanalinna, kuid turist, kes reisib kahekümne aasta pärast mööda maailma ringi, tahab midagi enamat.

Ta vaatab küll vanalinna, kuid ta otsib kontakti kohalikega ning jahib õiget feeling’ut ja soovib õppida. Erinevates piirkondades töötavad rahvusvahelised spetsialistid soovivad sisuliselt sama asja: huvitavat, elavat ja kodust sõbralikku keskkonda.

Kogukonna ühine tegutsemine määrab keskkonna identiteedi. Identiteeti saab luua ainult kogukond oma tegemistega avalikus ruumis. Kogukond sõnastab oma unistused ning loob ülesanded arhitektidele, et ruum vastaks vajalikele tegevustele. Ehe avalik ruum on inimeste vahelises suhtluses ja sündmustes, mis seal ruumis juhtuvad.

Kogukonnad on kannataja rollist muutumas jätkusuutliku linna tulevikustsenaariumiks. Kodukandi linnaruum on eelkõige ilus siis, kui seal on toredad inimesed, kes teevad seda, mis neile meeldib ja jagavad seda teistega.  U