Krista ja Tõnis Rätsep on näinud mitmesugust Uut Maailma. Iseenda ja Krista sugulaste mälestuste kaudu oskavad nad rääkida nii esimese vabariigi aegsest Uuest Maailmast

kui ka sellest, mis sai linnaosast märtsipommitamise järel. Rätsepatega kõneles Siim Männik.

Kahe aasta eest avas meie esimese kohaliku tänavafestivali Uue Maailma seltsi juhatuse liige, õpetaja ja näitleja Tõnis Rätsep looga Tallinnast:

“Hulk teed oli sõidetud, siis tõstis sugulane käe, näitas eemale ja ütles: “Vaata, Tallinn!”
Nagu kuum vool käis mul rinnust läbi. Tallinn! Kus on see Tallinn?
Ma vaatasin ettepoole – ma ei näinud mitte midagi. Vaatasin ülespoole – hall udu varjas silmade ees katuseid ja torne. Juba veeresid rattad kiviteel. Mõlemal pool seisid kollased majad.
“Mis majad need on?”
“Tallinna majad.”
Sõitsime mõnikümmend meetrit edasi.
“Mis mehed need on, kes meile vastu tulevad?”
“Tallinna mehed.”
“Miks nad ei tereta?”
“Tallinnas teretab ainult tuttav tuttavat. Kes jõuakski siin kõiki teretada.”
“Aga kus see Tallinn ise on?”
“Missugust Tallinnat sa veel otsid? Siinsamas ta ju ongi.”
Ma raputasin pead. Mulle tundus, et see ikka ei ole päris Tallinn.”

Samamoodi nagu tegelane ses loos, saabus Tallinna ka Tõnis Rätsep – immigrandina Lõuna-Eestist, nagu ta ise ütleb. Ja peatselt jõudis ta ka Uue Maailma linnaossa. Nimelt abiellus Tõnis kohaliku tüdruku Krista Klõsheikoga.

“Kui varem tundsin asumit üle linna kõrguvate “Ameerika Häält“ segavate antennide kaudu, siis siia elama asudes järgnes üks elu suursündmus teisele,” jutustab Tõnis Rätsep oma kohtumisest Uue Maailmaga. “Siin tutvusin Krista vanemate Erika ja Pauliga, vend Jaani ja tema perega, siin leidsin endale truu sõbranna, Krista tädi Ida. Ja siin sündisid meie lapsed Ann ja Ott.”

Krista Rätsepast igipõlisemat kohalikku on raske leida. Veel tänagi elavad nad samas majas, kenasti renoveeritud eestiaegses puithoones, kus on möödunud Krista lapsepõlv.

“Olen sündinud Uues Maailmas,” räägib Krista, kes on oma elu jooksul kogenud mitut erinevat Uut Maailma. “Oma vanemate ja tädi, kes elasid siin juba 1920-ndatel aastatel, juttudest kuulsin, milline elu-olu ennesõjaaegsel ajal valitses. See oli põhiliselt 2-korruseliste eraüürimajade kvartal, enamus puuehitised, kuid oli ühepereelamuid ja mõni 30-ndate lõpus valminud nooblim kivielamu.”

Oma varase lapsepõlve veetis Krista Rätsep juba märtsipommitamisest laastatud linnas. “Asum sai tugevalt kannatada, paljud majad ja tänavad hävisid täielikult,” meenutab Krista.

“Tallinna taastamise käigus koristati varemed, kuid asemele ehitati juba uued nõukogulikud elamud, mis valdavalt asustati mujalt Nõukogude Liidust ümberasujatega. Nii tekkisid Uue Maailma kaks erinevat nägu, mis minu meelest siiani on alles – vana ennesõjaaegne ja uus nõukogudeaegne elukeskkond ja nende majade elanikkond,” selgitab Krista Rätsep linnaosa kujunemislugu.

Krista ja Tõnis Rätsep, olete siin elanud pikalt – kas Uus Maailm on oma paiknemise, ülesehituse või inimeste poolest kuidagi eriline, et just siin on tekkinud tugev kogukonnatunne? Või on see lihtsalt mitmete asjaolude kokkusattumine, et kaasaegne linnaruum on siin tasapisi muutumas avatumaks, et “väliskeskkond” ei ole vaid pelgalt koju sisenemiseks?

Vana Uue Maailma peamiseks elanike sidujaks olid seal asuvad väikesed poed – lihakarnid, pagari- ja maiustustepoed. Samuti töökojad – tisleri, kingsepa, kübarsepa ja teiste omad. Teati-tunti linnaosa õmblejaid-rätsepaid-kudujaid, kelle juures kohtuti ja tuttavaks saadi, tunti torulukkseppa ja tähtis koht oli ka kohalikul kordnikul. Aga muidugi ka hariduselu – Endla tänava algkool, praegune keeltekool, sidus laste kaudu nende vanemaid. Need olid ühtse kogukonnatunde tekkimise olulised tegurid.

Praegune uusasum on alles ühtset kogukonda loomas ja loomulikult oleks siin selliste kokkupuutekohtade olemasolu väga oluline selleks, et tekiks avatud linnaruum.  Siinkohal meie suured tänud noortele Uue Maailma Seltsi asutajatele, sest iga algus vajab oma eestvõitlejaid ja vedajaid. Seltsi tekkega avanes uus võimalus avaraks ja sisukaks suhtluseks.

Kindlust annab, et uue asumi  elanikud on esitanud olulise väljakutse ühtse elupaiga tunde tekitamiseks. Ja et see elupaik ei oleks pelgalt korter, vaid ikka laiem paikkond, kogu linnaosa. See peaks huvitama siin elavaid inimesi ja sünnitama vajaduse tema arengus kaasa lüüa. Mis polegi nii raske, kui inimesel tekib arusaam, kus algab tegelikult tema kodupaik, mille heakäekäik on talle oluline. Sundkollektivism viis inimesed üksildumisse, sellest lahtisulamine ja taas ühistegevuseni jõudmine nõuab aega.

Mis on siin elatud aastate jooksul Uues Maailmas muutunud, mis on jäänud samaks – inimestes, keskkonnas?

Uue Maailma elanikud on hoolega oma elamuid korrastanud, hea stiilitundega renoveerinud, haljastanud. Samas on paar näidet, kus erakätes maja on aastaid lagunenud, risustades niimoodi kogu linnaosa elukeskkonda. Koledaim nendest on kaks korda põlenud maja Luha 9. Omanik ise seal ei ela,  vaid peab üürnikke. Samas on see maja olnud pikemat aega ulmelise hinnaga müügis, mis nagu õigustaks tema hooletusse jätmist. Siin võiks asumi aktiiv koostöös linnavalitsusega leida teid omaniku mõjutamiseks. Põhiseaduslikku omandi pühadust ja puutumatust ei saa tõlgendada õigusena omand hooletusse jätta. Sellest tulenevalt halveneb kogu elukeskkond ja võib omakorda väheneda teda ümbritsevate teiste omandite väärtus.

Milline, kui üldse, peaks olema iga inimese kohustus oma kodupiirkonna ees?

Nostalgia ja austus vanade asumite vastu on siia paikkonda jätnud vanu ja toonud uusi asukaid. Arvame, et see on ka tugeva kogukonna tekkimise alus – armastus oma elupaigaks valitud koha vastu, tema väärtustamine.

Uues Maailmas toimuv kinnitab, et selja taha on jäänud aeg, kus inimlapsed, loomad, linnud ja puud ei leia ühist meelt, aeg, kus raha ei jõua kokku lugeda, aga leivast tuleb puudus kätte. U