Tänav võib olla lava.  Tänavakunsti selle mitmekesisuses näeb ka Uue Maailma festivalil. Kirglikult teatrist sisse võetud praktikuna oskab Andres Keil nõu anda, kuidas ära tunda väärt tänavateatrit.

Tänavateater. Vanalinna päevad, Hansapäevad, punnitatult pseudoajastukohased kostüümid ja punnitatult rõõmsad noortenäod, et me siin teeme nüüd tänavatel üht väga toredat asja – tavaliselt on ju selline pilt, kui kuskil lubatakse tänavateatrit. Ei ole väga tore. Miks? Sest alus on vale. Alus on kommertsiaalne.

Aga milline on Päris Tänavateater? On küll retoorilisevõitu  küsimine, aga – vastan. Mitmetine.

Tartu. Agul, Eha tänav. Vana kolmekordne maja, uks lahvatab lahti, välja sibab kõhetu mehike. Hetk hiljem lendab lahti ülemise korruse aken, rinnakas matroon,  kitlinööbivahed punnis, koolutab ennast aknast välja: “Viktor, too leiba ka!”

Mehike peatub, jääb hetkeks seisma, justkui ootele, pöörab ennast väga aeglaselt ringi, kogu tema pööre väljendab rõhutatud uskumatust, ta vaatab matrooni poole, sellesama priske eluõnne poole, kelle laia selja taga ta ööd nii soojad on  – aga tema on mees majas –, ta teeb pausi ja: “Kurat, majas pole viinatilkagi ja sina tahad leiba saada!” Päriselt ka oli selline etendus.

Või siis – istud tänavakohvikus. Ma armastan tänavakohvikutes istuda. Ja just üksi. Võtad ja limpsid midagi ja vaatad inimesi. See on väga hea linnateater. Ja viimased kümmekond aastat ei ole see enam pantomiim. Meil on mobiiltelefonid. Ja seega võib selles teatris tihti ühe poole dialoogi kuulata. Ja teine pool sünnib sinu peas. Need on kõige paremad etendused, kui pool dialoogi sünnib sinu peas. Võta endale tänavafestivalil  pool tundi, vähemast ei piisa, nägema hakkad alles natukese aja pärast. Istu platsi kuhugi, kus inimesed on lähedal, ja lase neil endast mööda voolata. Muutu mööbliks või kiviks või puuks ja vaata. Põnev on.

Ja siis on muidugi Päris Tänavateater, mis on teatriks mõeldudki. Sellist, mille eest ausalt raha küsitakse. Lõuna-Euroopas on seda muidugi rohkem. Ja tegelt ka, see võib väga šeff olla. Näiteks kutid, kes panevad riidetüki maha ja hakkavad tükka tegema. Noh, võib-olla ei ole see jah päris Monaco uueaasta plastikpastelne viimseni lihvit tsikrusegala, kus iga artist on maalitud nagu martsipanist leevike, aga see on ehe. Ja reeglina päris proff. Ka see kaabu, millega pärast ringi käiakse, on ehe.

Inimesed on näinud vaeva, treeninud ja harjutanud (muide, üks aasta nägin ma Pariisis muruplatsil harjutamas nelja kutti, kes nädal hiljem Avignonis oma tsirkusega lõikamas käisid – nad tegid rasket ja higist tööd seal Pariisis), kaabutäis on tänu neile. Selle eest, et nad oma osavusega sinu igavasse väikekodanlikku ellu pool tundi elevust ja kaks kapatät kadedust tõid. See pole laadakorraldajate poolt pakutav takune lisaväärtus, kus neil samadelt punapõsiseilt noortelt vaip alt ja nahk vaimule peale tõmmatakse. Nii, et nad ise arugi ei saa.

Et miks ma pahandan? Ei pahanda ju – lihtsalt kurb on, et sõna tänavateater meil nii halvasti maitseb. Mis ma ütelda tahan, on see, et tänavateatrit ei maksa karta. Kui takuseid hamesid, poroloonist tanusid või röstitud mandlite tuutut ei paista, võib julgesti ligi astuda. Ning eks needki ole kujundlikud märgid.

Jah, ja siis on veel Päris Tänavateater, mis on Päris Tänavateatriks tehtud. Kunst esitamiseks tänaval. See on naksakas. Nagu kunstiga ikka – võib välja tulla või mitte, võib meeldida või mitte.

Viimaks – ei saa ma jätta ütlemata – parim tänavateatri etendus minu laisas, ent pikas ja kirjus elus – homoparaad Pariisis. Ma sattusin Bastille’ väljakule hetkel, mil paraad sinna jõudis. Paraadi pea. Ja siis nad tulid. Kokku, nagu leht kirjutas, pool miljonit. Võimas! Midagi teatraalsemat ei ole minu silm näinud. Pool miljonit inimsest kostüümides ja rollis, pool miljonit inimest kes MÄNGIVAD ISEENNAST. Vapustav. Pool miljonit inimest, kes naudivad mängu. Naudivad laval olemist – täna on minu päev! Mu fotoaparaat läks kuumaks. Zuumobjektiivi käigust rääkimata.

Niisiis, mis ka poleks, naudi. Ja pea meeles, tänaval oled sa alati nii vaataja kui näitaja. Alati on keegi, kes mõistatab – kes sa oled, mis asju sa ajad, kellega sa telefoniga räägid. Jõudu!