Luuletaja Juhan Viiding oli oma eluajal sage külaline Uue Maailma piirkonnas. Viidingu hea sõber Rein Ruutsoo Väike-Ameerika tänavalt ehk kunagiselt Kiire uulitsalt meenutab toonaseid külaskäike.

Juhan Viiding  armastas Väike-Ameerika elumaailma. Juhani ja Riina Viidingu rajatud kodud olid Õismäel ja Mustamäel, aga nagu kogu tema olemus kiskus ajaloo koormaga paikadesse ja esemete juurde, nii kiskus teda ka siia.

Läheduses elasid mitmed tema sõbrad  – Ott Arder, Tõnis Rätsep jt. Nii polnud Juhan mitte ainult ligi 30 aastat meie alatine sünnapäevakülaline, vaid sõber, kes võis sisse astuda igal hetkel, südaöösel või  pühapäeva hommikul. Nii see ka sageli juhtus.

70-80ndatel oli inimestel hoopis rohkem aega, nii sõprade  kui ka enda  jaoks.  Paljude Juhani luuletuste esmaesitus oli just siin. Ka näidendi „Olevused” ettelugemine Tõnis Rätsepaga algas keldrikamina ääres. Tihti, eriti teatrietenduste lõppemise järel, tõi ta kaasa teatrikaaslasi ja jäi ka ööbima.

Suuresti keerles toonane salongilik elu Väike-Ameerika 28 majas just Juhani ümber. Jaan Tamm, David Vseviov, Jaak Olep jt moodutasid külaliste põhituumiku, kuid kõik tema sõbrad olid teretulnud. 1912 ehitatud eramaja oli turvaline  koht, kus võis ilma  naabreid häirimata laulda, tantsida, muusikat  kuulata  või niisama lõbutseda läbi öö.

Sumedatel suveöödel põles aias lõke varahommikuni. Koduveini varud panid ka siis vastu, kui poes midagi saada polnud. „40 kirja” Jaan  Kaplinski kirjutatud algteksti tõi Juhan just siia, turvalisse aiaga varjatud majja, kus see Andres Tarandi, Ülo Kaevatsi ja Tõnis Rätsepa nõul arenes välja avalikuks ühispöördumiseks.

Jalutuskäikudel kunagisse eeslinna võttis Juhan tihti kaasa ka Elo, kellel,  nagu  tean, on sellest paigast palju mälestusi. Meie sõpruskonna lastele korraldatud jõulupidudel oli Juhani  rolliks olla jõuluvana. Kuid tegelikult  oli ta aastaringne jõuluvana, kes jagas oma „vaimukinke” heldelt, tegemata vahet lastel, kultuuri-inimestel või lihtalt kaasteelistel.

Siinkohal mõned väljavõtted minu päevikust.

Katked Rein Ruutsoo päevikust

6. mai 1983

Söreni sünnipäev /…/ . Eile käis ka Juhan Eloga.Väga ilus päev oli – viisime lastele laua aeda ja ōhtul tegime lōket. /…/ Rääkisime palju, nii palju on ka südame pealt ära rääkida. /…/

Jälle ja jälle tuli ta tagasi selle teema juurde, kui kaua nii ebamoraalne ühiskond, kui iga teine on otsapidi “seal”, kus kõik üksteist kardavad või vaenavad, kus pole naeratavaid nägusid, võiks kesta.

Rääkis, et Paul-Eerikut süüdistakse  selles, et too organiseeris meeleavaldust – kutsus üles demonstratsioonile – Underi maja juurde (asus Luise ja Koidu nurgal) lilli viima. Tegelikult päästnud Paul-Eerik Kirjanike Liidu piinlikust olukorrast – Underi sünnikodu oleks muidu tema 100. sünniaastapäeval ära unustatud. Juhan on terane väitleja.

13. mai 1983

/…/ Õhtul tuli meile veel Juhan, kes rääkis oma esinemistest Vasalemma vanglas – 4 tunnisest kohtumisest. Väljas oli olnud ka stend Underi 100. juubeli puhul (K. teadis, et sel kevadel oli seal mingi mäss.) Juhan oli vaimukas ja tore nagu ikka. Ta on siiski väga andekas näitleja.

Sören vaatas suu ammuli, kuni Sirje ta magama ajas. Mis talle sellest kōigest meelde jääb? Mis Juhanit sinna vangimajja kohtuma ajab, kas see on inimarmastus, kaastunne või uudishimu, piirsituatsiooniliste kogemuste vajadus, sellest ei saanudki selgust.

27. juuni 1983

Minu sünnipäev – 36. Täna pean, seltskond seesama, kes tavaliselt. /…/. Esimesena tuli Juhan Viiding.  Kipun unustama, et see päev on tema isa surmapäev. Jaan Tamm + Jaak (Olep) + Jack (Karolin) + Kostel (Gerndorf) + Kaur (Alttoa) + David (Vseviov). Ongi kõik.

Tegelikult algab  ōhtu alles siis, kui saabub Juhan, keda kōik vaikselt ootavad.  Ema ütles alati, et ülikoolisõbrad jäävad, nii ongi põhiliselt. Rõõmupeoks pole põhjust, üldine meeleolu on küllalt sünge, mille üle siis rõõmustada. Ainult suvi on soe ja ilus, ühiskond aga kisub üha enam kiiva. Luuletada saab igal ajal (nagu ütles P.-E. Rummo), aga filosofeerida? Kõige kurvameelsem on Kostel, tema on majandusmees, seal on aga kõik juba täiesti nässus, filosofeerida pole midagi.

Kōike muidu parodeeriv Juhangi on sel korral tōsine. Juhan ja Jaak (Olep) läksid vastu hommikut aias lõkkeääres teravalt kokku. Juhan ise on oma hinnangutes  inimestele ja asjadele küllalt halastamatu, aga avalik küünilisus ajab ta marru. Lõpuks läks lihtsalt teineteisele ärategemiseks. Juhanil on kuldne süda, aga raudsed lõuad, nagu Panso juba kuskil märkis.

30. jaanuar 1984

Juhan meil Kiire uulitsas. Juhanile meeldisid viimaselt näituselt väga Olavi pastelsed-pruunid sügismaastikud. Käisime koos (Olav) Marani ateljees  Komeedi uulitsas Riinale sünnipäevaks pilti ostmas.

Lõpuks saime ka üsna ilusa, mille isegi oleksin ostnud, kui vaid raha oleks olnud (guash, sügismaastik). Maran küsis 80, Juhan maksis 100. Suurejooneline nagu ta kogu oma vaese lapsepõlve ja alalise nappuse kiuste on. Oma viimase luulekoguga oli ta ise väga rahul, ütles, et tunneb end kui debütant (1984. aastal pälvis Viiding oma luulekoguga “Tänan ja palun” J. Smuuli nimelise kirjandusliku aastapreemia
- toim.). /…/.

28. märts 1984

Smuuli jt. preemiate jagamine. Pärast ametlikku osa kogu seltskond – Juhan, Riina, Tõnis, Juhan Saar jt.- meil Kiire tänaval. Tantsime ja joome veini. Tõeline pidu katku ajal. Juhanil pole vaja end süüdistada. Kōige tähtsam on just see, et kuidas nad ka ei tahaks, nad lihtsalt ei saa Juhanist mööda, see on kōige suurem tunnustus.

12. oktoober 1984

Õhtul käisime vaatamas Rätsepa monoetendust. /…/ Pärast etendust Arvo Valton ja Juhan meil. Juhaniga läksid nad vaidlema Soome sõidu pärast – Juhan tahaks vägisi demonstratiivselt mitte sõita – kui saaks. Riina aga toetab sõitmist. /…/ “Tahaks kaine peaga Helsingit näha”.

Juhan pidi esinema vana Andreseni juubeli tähistamisel, mis ei jõudnudki kaugemale kui Raamatuühingus. Ka Juhan ei läinud. Ta polevat üldse pärast seda “40 kirja” Andreseni juures külas käinud. Tal jäänud Andresenilt seoses allkirja palumisega halb mälestus (Andresen keeldus allkirja andmast) ja suuremat asja luuletaja polevat ta ka. /…/.

12. oktoober 1985

Juhan ja Riina üle väga pika aja meil külas. Juhan on elevil veel oma Soome luuleõhtu konferansjee rollist. Lennart (Meri) võttis kõik vastutuse ōnnestumise ja Juhani eest enda kanda. Oli pärast Tammistule kiitnud Juhanit ja visanud nalja, et teda võiks mõne ordeniga autasustada. Juhan ise oli ka oma osaga Tartus väga rahul – ta oli olnud väga heas vormis./…/.

Lennart (Meri) oli talle oma diplomaadivõimetega eeskujuks, kuid Juhan pole mänguritüüp, ta ei saa ainult “sisse elada”. Ta peab päriselt ümber kehastuma. Innustunult rääkis ta “Godot’ oodates” lavastamisest. Ütles, et pärast selle tegemisest võib ta öelda, et teatrit on tehtud. Majanduslikult toob see küll kahjumit, kuid selles näeb ta kogu oma tegevuse, vaimuelu generaatorit tulevikuks.

Juhan Viiding ehk Jüri Üdi

Juhan Viiding (01.06.1948 – 21.02.1995) oli tegev nii luuletaja, näitleja kui lavastajana. Ta oli abielus Riina Viidinguga ning nende tütar on Elo Viiding.

Tema luuletused on ilmunud kogudes “Närvitrükk” (1971), “Aastalaat” (1971), “Detsember” (1971), “Käekäik” (1973), “Selges eesti keeles” (1974), “Armastuskirjad” (1975), “Ma olin Jüri Üdi” (1978), “Elulootus” (1980), “Tänan ja palun” (1983), “Osa” (1991). Aastal 1998 ilmus mahukas kogumik „Kogutud luuletused”. Aastal 2004 ilmus viiest CD-st koosnev Viidingu luuletuste ja laulude kogumik.

Pärast EMA lavakunsti osakonna lõpetamist 1972. aastal suundus ta tööle Eesti Draamateatrisse, kus ta töötas elu lõpuni. Viimase kümnekonna aasta jooksul tegutses ta üha enam lavastajana ning tema lemmikautorite sekka kuulusid näiteks Beckett ja Ionesco.