Maastikuarhitekt Karin Bachmann selgitab, mis võimalused on kohalikul elanikul oma linna kujunemisel kaasa rääkida ning tutvustab Eesti Kunstiakadeemia tudengite töid ja tegemisi seoses Uue Maailma piirkonnaga.

Edward Relph on kirjutanud kohatutest kohtadest ja nende tekkepõhjusest. Üheks olulisemaks põhjuseks, miks tekivad kohatud kohad, on see, kui kohti hakkavad kohalike asemel kujundama-looma väljastpoolt sissetulnud.

Ja mitte tulijad, kes jäävad, vaid need, kelle side kohaga on ajutist laadi – kinnisvaraarendajad, suurärimehed, võõramaa investorid. Nende jaoks on see rahapaigutus ja seetõttu on olulisim kasumi suurus, mitte mingid muud kvaliteedid või pehmed väärtused.

Ka kohalik omavalitsus käitub tihtipeale samasuguse distantseerujana, sest paraku ei ole kõik piirkonnad linnas siiski võrdselt tähtsustatud ja vahel kaalub hetkeline kasumilubadus kohalikele hoopis paremad pikema perspektiivi arengud üles. Kahjuks juhtub, et linn ei suuda käituda heaperemehelikult. Just seepärast tuleb ise osata ja tahta end kaitsta.

foto: Annika Haas

Igaühe arvamus loeb

Eesti planeerimissüsteemi alused on üle võetud Skandinaaviast, kus avalikkuse osalemisel protsessis on hästi oluline kaal. Meie planeerimisseadus püüab Eesti ühiskonda samamoodi selles suunas liigutada, kuigi väga palju on veel minna. Idee osalusest on üllas ja hea, kuid praktikas kukub tihtipeale veel halvasti välja.

Eestis on nelja liiki planeeringuid. Üleriigilise planeeringuga sätitakse paika riiklikult olulised arengusuunad ja objektid.

Maakonnaplaneering läheb täpsemaks maakonna mastaabis. Sellele järgneb täpsuseastmelt üldplaneering, mis koostatakse valdadele, küladele, linnadele.

Neljas liik on detailplaneering ning selle planeeringu koostamisprotsesside suhtes tasub kohalikel elanikel eriti tähelepanelik olla, kuna siin paika pandu puudutab piirkonna iga kodanikku isiklikult.

Detailplaneeringu peamisteks ülesanneteks on planeeritaval alal ehitusõiguse, teede, tehnovõrkude ja haljastuse paiknemise määramine, kaitsealade täpsustamine jpm. Krundi ehitusõigusega määratakse krundi kasutamise sihtotstarve, hoonete suurim lubatud arv krundil, hoonete suurim lubatud ehitusalune pindala, hoonete suurim lubatud kõrgus. Detailplaneeringus määratakse ka arhitektuursed tingimused hoonetele, mis töötatakse välja vastavalt piirkonna ehitustavadele.

Kogu planeerimisprotsess on avalik algusest peale. Tavaliselt teavitatakse juba planeeringu algatamisel ala otseseid naabreid või muid asjast huvitatud isikuid. Avalikud arutelud planeeringulahenduse tutvustamiseks ja üksteise ärakuulamiseks toimuvad eskiisistaadiumis ja hiljem, kui planeering on juba kohaliku omavalitsuse poolt heaks kiidetud. Mida varem saab planeerija hakata kohalikega koostööd tegema, seda parem. Siis jäävad ära hilisemad valestimõistmised ja tülid.

Avalikel aruteludel on võimalik juba varakult jälile saada, mida kuhu kavandatakse ja vastavaid ettepanekuid teha. Ühtsuses peitub jõud ja seega on alati parem, kui üksikisiku selja taga on ka teisi – näiteks Uue Maailma seltsi taoline asutus.

Tartus tegutsev Supilinna selts on läbi planeeringute enda piirkonda palju kaitsta suutnud ja võidelnud välja ka näiteks sobiliku ning põnevama lahendusega tänavakatted. Tänu seltsi tegevusele on praeguseks paljud sobimatud hooned ehitamata jäänud või saanud majad väiksemad ja kohatundlikumad.

Kes siis veel peaks oma kodukoha eest seisma, kui mitte kohalik? Sest kodu ei ole ju ainult korter või vahetu hoov, vaid ka tänavad, kus lapsed mängivad ja jalutatakse, ja kohalik park, kus saab juttu puhuda ning ka nurgapealne kauplus – hirmus kahju, kui see ära kaoks. Aga kõige selle eest saab seista, tuleb vaid huvi tunda ja hoolida.

EKA tudengite tööd

Sel kevadsemestril on Eesti Kunstiakadeemia linnamaastike õppetool maastikuprojekti tunni raames koostöös Uue Maailma seltsiga püüdnud leida omamoodi vaatenurki Uue Maailma piirkonna kodutänavatele.

Kogu projekti üks põhilisi eesmärke oli õppetöö käigus selgeks saada, et kui arhitekt/maastikuarhitekt kuhugi midagi tegema hakkab, siis peab see asi olema kohatundlik. Aga koha tundmine eeldab sealsete inimestega suhtlemist, arvamuste teadasaamist ja kuulamist. Arhitekte ja maastikuarhitekte süüdistatakse (paljudel juhtudel õigustatult) professionaalses egoismis – tullakse „kunsti“ tegema vaevumata mõtlema, kuidas need, kes siin iga päev elavad, sellega pärast hiilguse tuhmumist koos edasi peavad olema. Tahtsime seekord teisiti teha.

Iga üliõpilane või grupp koostab projekti teemal, mis teda enim paelub. Tudengid on palju kohapeal viibinud ja seltsimajas õhtusöökigi pakkunud. Paljude kohalikega on tekkinud hea kontakt ning võib loota, et sellevõrra tulevad projektid Uue Maailma piirkonda hästi sobituvad.

Koht iseenesest on sotsiaalne konstruktsioon ja see tähendab, et kõik, mis temas on, tuleb inimestelt, kes teda kasutavad ja seeläbi taastoodavad. Head (ka väljapoole) kohad on need, millest inimesed hoolivad, millel on „omanikud“. EKA tudengid oma projektidega tahavad näidata, kuidas nemad on läbi omade kogemuste ja teie piirkonna inimeste kuulamise suutnud Uut Maailma mõtestada ja läbi originaalprojekti ka vaatajani tõlkida. Tulemused jäävad teie hinnata ja otsustada – maikuus on nende avalik tutvustamine. Jälgige kuulutusi postidel!