Millest seekordses Väike-Ameerika Hääles siis lugeda saab? Lugu kirjanike liidu majast ja seal avatavast raamatutoakesest ning Rein Ruutsoo mälestused oma sõbrast Juhan Viidingust avavad meie piirkonna seost eesti kirjanduseluga. Juttu on otsapidi Uues Maailma toimuvast Rattarikkaks projektist, kohalikust toidukohast Riis, linnaplaneerimisest ja kunstiakadeemia töödest Uues Maailmas, säästvast renoveerimisest ja elektrijuhtmetest.

Päris kirju valik? Ometi puudutab iga artikkel väga konkreetselt elu Uues Maailmas. Seda, mis võimalusi pakub meie kodukant. Ühe piirkonna või ehk ka kogukonna elu-olu, mis ongi oma eluavaldustelt ütlemata kirju.

Kasutasin siin sõna kogukond, mida Uue Maailmaga seoses tihti kasutatakse. Kui jätta kõrvale arutelud emotsionaalsest ühtsustundest, mis ettekujutust kogukonnast vormivad, siis  ühel väga selgel tasandil me siiki, tahame või ei taha, kogukonna moodustame – me kuulune ühte piirkonda. Me jagame elukeskkonda ja mis toimub siin, puudutab paratamatult meid kõiki. Parem oleks, kui see ühine, mis meid puudutab, oleks meie elu rikastav ja mõnusamaks muutev. See, kui hea või halb see ühine on, on meie enda teha.

Kogukonnas on jõud ja hetkel täiesti erakordaseid muutusi läbielavas maailmas on võib olla meile kõigile soodsam, kui see jõud kasvaks. Mis sest head võib sündida, räägib Helsingis tegutsev Demos Helsingi. Tegu on sotsiaalteadlate ja linnaplaneerijate rühmitusega, kelle sihiks on demokraatia arendamine suunas, mis vastaks kaasaja inimese vajadustele ja võimalustele. Nende käsitluste A ja O on kogukond.

Demos Helsingi seltskond ütleb, et kõikvõimalike praaeguste globaalsete jamade lahendamiseks, nagu kliimamuutused ja energiakriis, on vajalik üksikinimeste oluliselt suurem osalus, kui meie praegune demokraatia seda võimaldab.  “Kõik muutused saavad alguse üksikinimesest ning kasvavad edasi kogukonnas,” ütlevad nad oma tutvustuses. On selge, et kaasaegseid tehnilisi võimalusi rakendades selline kogukonna kaasatus oleks ka täiesti teostatav.

Kogukonnapõhine elamine on väga mitmes plaanis kõige jätkusuutlikum viis elamiseks. On hulk probleeme, mille lahendamine kogukonna tasemel oleks kordades orgaanilisem ja mõistlikum, kui kaugete võimustruktuuride kaudu.

Kui nüüd tulla tagasi Eestisse, siis oli ka tänavuse Minu Eesti Mõttetalgute projekti üheks õnnestumiseks justnimelt kogukondliku energia vallandamine. Tõenäoliselt pole võimalik saada ülevaadet, kui mitu päris tegu sai tehtud tänavustel mõttetalgutel. Esimene samm selleks, et asjad toimuma hakkaks, on inimesed kokku tuua. Siit edasi tulevad juba iseenesest lahendused sellistele küsimustele nagu “kuidas korraldada kohalikku lastehoidu”, “kuidas luua võimalused naabritele omavaheliseks suhtluseks” jne.  Nii siin kui seal Eesti eri paigus tuli teemaks ka seltsimajade laadsete kogunemiskohtade loomine, sest see on üks asi, mis selgelt hoiab kogukonda koos.

See kõik on meil siin Uues Maailma juba toimumas. Koos tegutsedes on kogukond suuteline oma elu veel palju suuremalt määral mõjutama, kui me seni seda näinud oleme. Loodetavasti annab meie kogukonnaks põimumisele oma panuse ka Väike-Ameerika Hääl, mille seekordne number meie piirkonna kõikidesse postkastidesse jõuab