Kui Uue Maailma Seltsimaja  kogukonna köök eelmise aasta septembris oma uksed avas, oli restoran Riis juba pea aasta aega olemas olnud. Võttis veel pool aastat aega, enne kui Martin Sookael sinna kohale jõudis.

Käes on aprillitolmune kevad. Keldris ei ole üldse kevad, aga on kuidagi teistmoodi – hämar ja hubane. Ja ma olen täitsa nõus tunnikese sellest kevadpäevast selle hubasuse vastu vahetama.

Restorani menüü töötab päevaprae rezhiimil – igal päeval on saadaval midagi uut. Mina võtan mingi aasiapärase nimega kana, nagu päevamenüü soovitab ja lõunakaaslane ütleb kohe, et tema tahab seda asja lõhe ja sinihallitusjuustuga, mis päevamenüüs number nelja all on. Raha nõutakse 200 krooni. Mõtlen, et kas hakkan kohe jonnima või hiljem kurtma, aga siis saan aru, et see on ju arve meie mõlema eest. 100 krooni eest süüa ei ole kaugeltki mitte jonnimist väärt.

Kõik on viisakas nagu kesklinnapiiril asuvas restoranis ikka, aga seina sees on auk, augu taga teine ruum. Küsime, et miks see auk seal on? Daamid vastavad, et seal saab ka istuda. Aga jalatsid peab jalast ära võtma. Miks ka mitte. Võtame jalast ära ja lähme seina sisse.

“Siis Sinu suu on kogu külm, on kogu kuum…”

Jajah. Plaadimängijas mängib ansambel Jäääär.

Pehme vaip on põrandal, selle pärast pidigi jalatsid ära võtma. Seinas on kuldmust tapeet ja lagi on pehmeks ja ilusaks tehtud.

“Kuule siin on täitsa vahva ja miks ma midagi ei teadnud sellest kohast?” küsib lõunakaasalne.

Restroranitöötaja Kadri tuleb ja hakkab kaminasse tuld tegema, kuigi meie oleme ainukesed kliendid sel kellaajal. Ma küsin, et “kas siis kohe nii uhkesti?” ja tema vastab, et no et kui te siin juba olete, et siis olgu ikka täie raha eest restoranikogemust.

Kadri laotab halud ilusasti üksteise vastu kaminasse (selgub, et me oleme kaminaruumis). Võtab pikkade tikkudega tikkutoosi, tõmbab tuld ja küsib:

“Kas te tahate oma toitu vürtsikalt, või keskmiselt vürtsikalt?”

Üritan meenutada, millal mul viimati oli mõnes restoranis tunne, nagu ma päriselt ka oleksin seal oodatud külaline. Sest praegu on.

Me vastame, et väga vürtsikalt ei taha. Kadri naeratab ja seletab, et kui neile uued töötajad tulevad, siis nemad ka alguses kunagi ei mõista, et kuidas nii vürtsikat toitu on võimalik süüa, aga lõpuks kallavad kõik ühte moodi chillit oma toidule. Lubab, et paneb meile vürtsi kastmena kõrvale, siis saame ise valida, kui palju me seda paneme.

“Kuuvalgus minu kõrval täidab toa ja Sina tema kõrval…”

Istume kahekesi pehmel vaibal väga madala laua taga ja toetume seljaga vastu seina. Mõtlen, et lõuna missugune. Askeetlikkuse nautlejad saavad loomulikult ka normaalse laua taga istuda.

“Kaminas läks tuli põlema, jah?” pistab Kadri pea ukse vahelt sisse.

Lõunakaaslane ütleb, et vaata – tapeedimustri sisse on peidetud pisikene käpajälg. Kuldset värvi ja raskesti märgatav, sest sein on must ja kuldsete lilledega. Saladused on toredad. Kui nad on sellised ulakad ja salajased ja üldsegi mitte kuritahtlikud. Mulle on kogu aeg tundunud, et selleks, et miski koht tekitaks natukenegi hubase tunde, peab sinna väga palju hubasust olema sisse peidetud. Ja praegu on meil tunne, nagu me istuksime mingis hubases salakoopas, kus nurgas põleb kamin.

“Ükskord aeg saab otsa, istuma jääda siis sa ei tohi, ei tohi…”

Ma olen väga kärsitu inimene tegelikult. Näiteks olen ma hästi kärsitu, kui ma pean kusagil järjekorras seisma. Või restoranis toitu ootama. Aga praegu ei ole ma üldse kärsitu. Istun rahulikult omal kohal ja ootan rahulikult oma toitu. Väga huvitav on oodata. Isegi olen imestunud.

Vaatan, kuidas kunagi klaustrofoobne ruum on muudetud kõige kaunimaks ja hubasemaks kaminasaaliks. Oma salajaseks nurgataguseks. Mõtlen, et mul ei ole õrna aimugi, kui kaua see koht siin eksisteerinud on – kas 2 päeva või 2 aastat.

Kadri toob toidu lauale. Vaatan portsjoneid ja mõtlen et no küll on alles vähe. Kadri toob riisi ka. Vaatan, et nüüd on seda kõike kokku kole palju. Ja see kõik paistab maru hea. Ma olen tihti mõtelnud selle peale, et 8 aastat tagasi maitses hiina toit kohe hoopis paremini, kui ta nüüd maitseb nendes samades kohtades. Et kas hiina söögikohad on alla käinud või on minu maitsemeel paremaks läinud. Igastahes – siin seda muret ei ole. Toit maitseb imeliselt. Kui ma oleks toidukriitik, siis ma ilmselt ütleks, et “Aasia köök, mis sobib hästi eesti maitsemeelega”.

“Ja puud ja puud, ja puud ja puud on punased…”

Mõtlen, et tegelikult on praegu ju kevad.

Kõigepealt tuleb juhtida tähelepanu ühele ilmselgele valele – kiirtoidurestoraniga ilmselt küll tegemist ei ole. Või kui on, siis ainult lõunatundidel.

Aga siin tagaruumis võiks vabalt tunde vedeleda. See ei ole päevavalguslampide kiiritusest kollaste seintega mäkdoonalds. Ma arvan, et see “kiir-” seal “kiirtoidurestoranis” on kirjutatud sinna selle pärast, et “restoran” kõlab veel pretensioonikamalt kui “kiirtoidurestoran”.

Mõtlen, et siin on isegi siis vahva olla, kui teisi külastajaid ei ole. Tavaliselt ei ole nii, sest siis viitsitakse sinuga ka kõvasti vähem tegeleda. Mõtlen, et äkki ei peakski sellest kohast kirjutama, sest äkki siis hakkab siin palju rohkem inimesi olema ja siis ei olegi enam nii hubane. Et ei ole enam salakoht.

Igal juhul oleks mul ilus millegi kallal kiruda ka, et siis oleks rohkem nagu päris ajakirjanduse moodi, aga esimese hooga ei tule nagu mitte midagi kirumisväärset pähe. See-eest võin öelda, et minu sõber Mihkel ütles, et talle see koht eriti sügavat muljet ei jätnud. Nii, nüüd on mitme inimese arvamus lausa artiklis sees. Võib-olla ehk natukene liiga must-valgelt, aga ma arvan, et see ongi see koht, kuhu tuleb tulla ja ise välja mõtelda, et kas see koht sulle meeldib või mitte. Ega ilma teada ei saa.

“Soovin et Su paljaid õlgu kataks valge kohev lumi…”

Et miks on artikli pealkirjas äramainitud asjaarmastuse võidukäiku? Sest see restoran nagu ei olekski päris restoran. Sest päris restoranis ei ole kunagi nii palju inimlikku sõbralikkust. Kohtades, kus on nii palju inimlikku sõbralikkust, ei ole toidud tavaliselt nii maitsvad. Või ma ei ole sinna ise sattunud. Või siis tõenäoliselt on kõik väga palju kallim.

Heidan pilgu sellele lauale, mille taga me istume. See on puust tehtud, aga kindlasti mitte mõnes Euroopas asuvas puusepatöökojas. Selle jaoks on ta natukene liiga iseloomukas. Sellist lauda raha eest ei saa. Sellist lauda saab ainult armastuse eest. Või asjaarmastuse. Või mille iganes eest (kiirtoidu)restoran Riis endale sellise laua sai.

(Kiirtoidu)restoran Riis

Lõunamenüü 11:00 – 16:00

A’la Carte 16:00 – 19:00

Pärnu mnt. 62A, Tallinn

Tel. 6427025

www.riis.ee

riis@riis.ee